Soodevahe linnak

Soodevahe linnak — läbi peenarde pilvede poole!

Autor: Timo Toots
Asukoht: Soodevahe
Kestus: 19. juuni – 17. september 2011

Soodevahe voldiku saate alla laadida siit!

Inglis-, vene- ja eestikeelne voldik sisaldab Soodevahe ja Soodevahe linnaku tutvustust, (2011. aasta) bussigraafikut, kaarti ja muud.

Soodevahe linnak from LIFT11 on Vimeo.

Soodevahe from taav zbanski on Vimeo.

Isetekkeline ja illegaalne suvila- ning aiamaapiirkond lennujaama külje all on üks omapärasemaid Tallinna asumeid. Suvel 2011 kanti see piirkond kaardile, suhtudes sellesse kui päris linnaossa, millel on oma infrastruktuur ja toimimisloogika.

Tegemist on ametlikult küll tunnustamata, kuid miljööväärtusliku paigaga, kus levinud ehitusstiiliks on pilpaarhitektuur. Ka LIFT11 raames korraldatud arendus- ja ehitustegevuses peeti kinni kohalikest tavadest. Soodevahesse loodi uusi avalikke institutsioone, mis kutsusid seda Tallinna vähetuntuimat piirkonda avastama. Avati Soodevahe muuseum SoMu, mis oli nii kohtumispaik kui ka infopunkt ja mille ekspositsioon andis ülevaate piirkonna ajaloolisest arengust ja tulevikuväljavaadetest. Juba varem oli Timo Toots rajanud Soodevahesse kitsamale ringile mõeldud Linnujaama, mis avas uksed kõigile lennukivaatlushuvilistele. Suurenenud turistkonna tarbeks rajati DIY-hotell Baldahhiin, baar ja Vatiteater. Kohalikke ootas suvi läbi kestnud Soodevahe põnevaima aia konkurss 2011: selle auhinnad jagati välja 17. septembril 2011 peetud Soodevahe festivalil, mis oli samuti osa teosest.

Autori arvates on ülearendatud keskkonnad lihtsalt igavad ega inspireeri. Teha kunstiprojektina mitte millestki midagi on võimalik just ääremaal tegutsedes. Teatud mõttes oli „Soodevahe linnak” Tallinna kui koha kvintessents, sisaldades suurel hulgal kõikvõimalikke vastandumisi ja kihistusi. Soodevahes olid kõrvuti isetekkeline pilpaküla ja lennujaama territoorium, ülikontrollitud ja isereguleeruv ruum, umbisikuline non-place ja inimeste endi loodud intiimne ruum, masina vajaduste järgi loodud ja inimesemõõduline keskkond. Kihistustena oli projektis kajastatud ka pilpaküla tekkimine oma ajastu poliitilises kontekstis, maaomandiküsimus, pidev ajutisus, sügisel ees oodanud lõpp, inimeste isiklikud lood ja veel palju muudki. Samas on Soodevahe intiimsuses ja sumbumises ka avaruse mõõde, mille võtab hästi kokku töö laiendatud nimi „Soodevahe linnak — läbi peenarde pilvede poole”.

Mais 2011 avalikustas maaomanik seoses väidetavate lennujaama laiendamistöödega plaani suur osa asumist lammutada: asukatel lubati sügisel saak ära koristada ja seejärel saadeti peale buldooserid. Lammutamine tabas novembris ka Timo Tootsi rajatut. Nii oli huvilistel 2011. aasta suvel viimane võimalus Soodevahe pilpalinnakust sellisel kujul osa saada.

 

. 

SoMu: Soodevahe muuseum ja infopunkt, linnaku süda. Sisaldas ajaloolist ülevaadet Soodevahe tekkimisest ja minevikust, tutvustas tänapäeva ning visandas tulevikku. SoMus leidus ka informatsiooni kogu projekti kohta, pidevalt täienes Soodevahe dokumentatsioon ning siin sai registreeruda ka aianduskonkursile.

Hotell „BALDAHHIIN” pakkus võimaluse veeta Soodevahes omal vastutusel pikemalt aega. Kogu teenus (ei sisaldanud toitlustust ega pesemisvõimalusi) oli loomulikult tasuta ja täiesti illegaalne.

Linnujaam: alternatiivne vaade Tallinna lennuliiklusele, unikaalne võimalus jälgida teraslindude tulemist ja minemist spetsiaalselt selleks otstarbeks kohandatud daatša katuselt! Binokkel tuli endal kaasa võtta.

 

 Bussijaam

 

 Vatiteater

 

Baar

Nagu pildilt näha, sai see lõpuks ametlikuks: Soodevahe linnaku alal oli alates 2. novembrist 2011 viibimine keelatud. Hiljem tulid buldooserid.

 

Timo Toots