Intertekstuaalsus

TOOMAS VINT

Apokalüptiline kataklüsm

Laveerides mööda kitsukest, mõlemal pool teed pargitud autode vahelist auklikku asfaldiriba, püüdis Viilup majanumbreid silma­ta, mis aga vastupidiselt igasugusele loogi­kale olid segi paisatud või kellegi poolt ja ainult temale arusaadavalt järjestusse pan­dud. Lõpuks jäi ta seisma üheksakorruselise monstrumi ette, mis kunagi krohvitud, aga nüüdseks nagu mädanema läinud, nagu õhukesest koorest kooruma hakanud. Maja välimus oli rõve: luitunudsinised rõdud, mis eri moodi kasvumajadeks või verandadeks kujundatud, kunagise valge pinna alt välja tulnud ebamäärast värvi jubedalt laotud ki­viseinad ja kohati tundus, nagu oleks keegi majale kohvi peale valanud. Ja see kõik oli kümme, kõige rohkem viisteistkümmend aastat tagasi valmis ehitatud. Viilup lasi autol roomata ilma katteta kanalisatsiooni­kaevu ja luitunudrohelise roostetanud autovraki vahelt trepikoja ette, kus ruumi paistis olevat.

Numbri järgi pidi see õige maja olema, Viilup oli telefoni teel kokku leppinud, et ta tuleb müügil olevat tooli vaatama. Puitunud häälega mees ei osanud seda hästi kirjeldada: „Selline nikerdustega, kust mina tean, kui vana, naine laskis selle ükskord maalt ära tuua.” Niiviisi võib kirjeldada rämpsu, aga ka täielikku haruldust. Viilup otsustas asja oma silmaga üle vaadata. Ta armastas ilu­said ja vanu esemeid. Ta tahtis end kadunud maailmaga ümbritseda. Selle maailmaga, kus inimestel oli aega igasse esemesse hinge ja armastust sisse panna.

Ta lükkas jalaga lahti hingedel ripneva välisukse ja vastu lõi roiskuma läinud toidujäätmete lõhn. Koridor oli hämaralt valgus­tatud ja seina katsid purustatud kirjakastide rivid. Keegi oli üsna hiljuti laastamistöö kor­da saatnud. Vineerist kastid puruks peks­nud, poriste jalgadega maas vedelevate kir­jade ja ajalehtede peal trampinud. Mõned kirjad olid lõhki käristatud, ajalehed kokku kägardatud.

Selles kõiges oli midagi erilist.

Esimesel hetkel ei saanud Viilup aru, mis teda lummas — kirjakastid olid lõhutud aru­tu julmusega või juhmusega, mis igas nor­maalses inimeses vastikusvärinad esile kut­sus, tõenäoliselt puudus teol igasugune mo­tivatsioon, millegi säärasega võis hakkama saada hull või joomahulluses märatseja. Siis Viilup taipas ja hakkas erutusest vabisema: ta ees oli täiuslik kunstiteos.

Ta nägi vaimusilmas neid lõhutud riiu­leid Kunstihoone suures saalis. Nüüd oli see juba tema installatsioon, mis kandis endas sõnumit kaosest, see oli destruktiivsu­se esteetika, mis peksis valusalt inimkonna südametunnistusele — maas vedelev puruks­rebitud ja porisse sõtkutud tähtsa teatega kiri, mille hävitanud kellegi vastutustunde­tu käsi, mõtlemisvõimetu aju, oli teose ma­sendavaks lõppakordiks.

Viilup püüdis mällu söövitada pisiasju — just selle absurdse teo juhuslikkus oli detailid paika pannud, muutnud kunstiteose oma spontaansuses kordumatuks, kuid Vii­lup oli kindel, et ta suudab seda kõike taasta­da, uuesti elule äratada.

„Juba kolmas kord selle kuu sees,” kuulis Viilup enda kõrval vihast häält. „Niipea kui parandavad ära, on paari päeva pärast jälle lõhutud. Teate, kõigis selle maja trepikoda­des, ütlen ausalt, et maha tuleks niisugused lüüa. Vaata, aga vaata, minu oma on ime­kombel terveks jäänud,” ütles naine ja keeras ühe postkastidest lahti, et sealt mitut kirja välja võtta.

Veel nähtu mõju all, astus Viilup lifti, et üheksandale korrusele sõita, kus toolimüüja pidi elama. Ta vajutas nupule ja uksed sul­gusid ebameeldivalt kolisedes. Liftis oli terav kusehais. Põrandal oli verd, keegi oli verise näpuga seinale tõmmanud kõvera joone.

Helistamise peale kostis hulga aja pärast lohisevaid samme, siis küsiti, kes on. „Ma tulin tooli asjus,” ütles Viilup. „Mis teie nimi on?” „Viilup.” „Korrake veel kord.” „Viilup, ma helistasin teile tunni aja eest.” Nüüd tehti uks lahti, mees oli täpselt sama­sugune nagu ta häälgi. Eluaegne kantseleirott, kes lõpuks pensionile jäänud, otsustas Viilup. Tool oli tassitud esikusse, otse ukse ette, et ostja ei saaks näha, mis tubades pei­tub. Viilup muigas. Tool ise oli kohutav: seljatuge ehtisid kaks ühe tiivaga inglit, kelle tiivad nagu istuja õlgade kaitseks alla lange­sid, käetoed olid ammuli suudega maod, nikerdused jätsid ebaproportsionaalse ja koh­maka mulje ning olid paksu lakiga kaetud. Et mitte kohe ümber pöörata, istus Viilup nagu prooviks toolile, vaatamata inglitele oli tal tunne nagu vanakuradi kõhus — see tool polnud istumiseks tehtud.

„Mis ametimees te ise olete?” uuris tooliomanik ebalevalt. „Kunstnik,” sõnas Viilup. „Siis peaks see teile küll meeldima,” sai müüja rõõmsaks. „Mulle meeldivad enam-vähem kõik toolid, ainult mitte see,” tegi Viilup loole kiire lõpu, tänas kuivalt ja astus uksest välja.

Asjalikult kulutatud tund, mõtles Viilup tusaselt ja vajutas lifti väljakutsenupule, aga kui uksed avanesid, taipas ta äkki, et on tänu sellele tunnile midagi fantastilist välja mõel­nud. Mitte kirjakastid, vaid LIFT on teos, millega ta näitusel esineb!

Ta vajutas stopp-nupule ja kunstiteos jäi korruste vahele seisma — jah, just säärase ta Kunstihoones üles panebki. Seinad täis graffiteid: vova jebal tanju; hui v sraku — koos suurepärase peldikujoonistusega, kõik Leod on munnid; noaga seina kratsitud suur „si­tikas”; tanja dajot vsem; Peeter on varas; lakke oli põletatud tahmaviirge, isegi midagi sitasarnast rippus seal, ja vereloik põrandal, hiljuti veetud verejälg seinal.

Lift nõksatas liikvele, aga Viilup hoidis sõrme stopil. Inimmahlad ja väljaheited! Võigas hais. Õudustunne. Jälk keskkond, mis vaatamata kõigele inimesi endasse tõm­bab, suletud uste taga enda sees hoiab. Ta eksponeerib selles liftikambris inimeksis­tentsi essentsi! Aga midagi oli veel puu­du . . . Viilup nööpis kiiresti püksid lahti ja so­ristas — nüüd muutus teos veelgi täiusliku­maks. Šokk õrnahingelistele esteetidele. Apo­kalüptiline kataklüsm! Ideaalne pealkiri teo­sele — midagi nii lihtsat ja mitmekihilist on peaaegu võimatu välja mõelda. Viilupi pea töötas palavikuliselt. Viimaks ometi oli ta suuteline ütlema kõva sõna kunsti arengus­se. Tulvil loomingulist palangut, koostas ta juba projekti eelarvet, nägi vaimusilmas näi­tusesaalis triumfeerivat liftikabiini, millel ilmtingimata pidid uksed lahti ja kinni käi­ma — vaataja on sunnitud jääma suletud kabiini, kus keskkond tema üle võimust võ­tab, ta kodanliku mina põrmustab. See võiks olla isegi suurejooneline objektide sari: lift, purustatud kirjakastid, peldik . . . ei, peldik oli vist Kabakovil Kasseli Documental väljas, aga vaevalt, et seal verd näha oli, ja tõenäo­liselt ka mitte värskeltkustud auravat uriini — see oli mõned aastad tagasi ja sel ajal polnud kunst veel nii kaugele arenenud. Ta pidi kiirustama, projekt tuli teostada enne, kui keegi sama asja ära tabab. Mõni vana liftikabiin ei tohiks palju maksta, tõenäoliselt saab selle prügimäelt kätte, mingi mootor peaks uksi lahti ja kinni panema, ja ega seegi ole midagi keerulist. Veri peab olema ehtne ning kindlasti autori enda oma, sama lugu on värske uriiniga, mida ta peab iga päev uue annuse juurde laskma. Kui pääseks sellega Veneetsia biennaalile! Ja ega see nii võimatu olegi. Täpselt ajastatud kunstiteos, mis mo­mendi konteksti sobib — ja seda see ongi!

Viilup tundis, et on midagi suurt välja mõelnud, erutusest higise näpuga surus ta alumise korruse nupule, aga selle asemel et allapoole liikuda, hakkas lift kahtlaselt klõgisema, justnagu keegi oleks seda raputanud. Viilup vandus kuuldavalt ja ropult. Ta va­jutas järjest kõigile nuppudele, aga ei mida­gi. Ühtäkki klõgin katkes. Saabunud vaikus mõjus masendavalt.

Ta vajutas signaalkella nupule, lootis kuulda mingit heli, aga umbne, justkui hauakambrivaikus kestis. Võimalik, et kell üleüldse ei tööta, mõtles ta heitlikult. Aga majaelanikud näevad, et lift ei tööta ja küllap nad montööri välja kutsuvad, tärkas temas nõrk lootus, samal ajal kangastus talle lifti kõrval olev trepp, mis tähendas, et üheksakorruselise maja puhul pole lifti rikkiminek ei tea mis suur õnnetus. Ta toetas vastu seina, aga põrkus kohe tagasi nagu kartes rõivaid ära määrida.

Hulga aja pärast hakkas ta tundma kõrbeva kummi haisu, mis aegamööda tugeva­maks läks. Viilupit haaras hirm, mis teda algul nagu kergelt pitsitas, siis täielikult enda alla mattis. Ta hakkas karjuma, hääl sumbus kitsukeses ruumis, tal oli tunne, nagu karjuks ta iseendale kõrva. Jälk kärsa­hais muutus üha teravamaks. Paaniliselt klõbistas ta nuppe, siis surus küüned uksekummide vahele ja sikutas. Uksed liikusid kergelt mõlemale poole lahti. Otse ta ees oli krobeline hallikas betoonsein, millele keegi oli punase aerosoolvärviga kirjutanud: fuck you — punane värv mõjus ilmetul hallil seinal ootamatult ja apokalüptiliselt, kiri suundus ülespoole, pürgides kosmilist jõudu haarama, sõnumi lühidus ja täpsus viitas teadvustatud transtsendentaalsusele, kont­septsiooni kaugeleulatuv enesereflektiivsus saavutas apogee proökoloogilises paatoses, kommunikatsiooni ja interaktsiooni uute võimaluste otsingutes, autori enda ja tege­likkuse vahelise igavese ebakõla tõdemuses, seda mitte sotsiaalses ja psühholoogilises mõttes, vaid kuidagi raskesti defineeritavalt totaalselt.

Ilmus esmakordselt ajalehes Sirp 19. mail 1995. Siin avaldatud Toomas Vindi lahkel loal.